Raamatud

Käesolevas, järjekorras juba viiendas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette uurimus kunstnikest õdede Kristine, Lydia ja Natalie Mei elust ning loomingust. Uurimus sai tõuke 2016. aastal, kui muuseumi arhiivi jõudsid Lydia ja Natalie Mei elu käsitlevad arhiivimaterjalid ja fotod ning algas nende korrastamine. Sugulaste lahke abiga on uurijatel olnud võimalus tutvuda ka kolmanda õe Kristine pärijate käes olevate materjalidega.

Raamatu autor Kai Stahl on peamiselt naiskunstnike loomingu uurimisele keskendunud Eesti juurtega Soome kunstiajaloolane. Kai Stahl lõpetas Turu Ülikooli 2005. aastal kunstiteadlasena. Praegu on ta Turu Ülikooli kunstiajaloo doktorant. Doktoritöös uurib ta eesti kunstniku Natalie Mei 1910. kuni 1930. aastate loomingut naise agentsuse ja moderniseerumise vaatenurgast. Stahl on alates 2007. aastast avaldanud rohkesti kirjutisi naiskunstnikest, nende haridusteest ja modernistlikust kujutavast kunstist.

Õed Meid astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Esmakordselt näitusel osalesid nad – ainsate naistena ja kõik koos – kunstiühingu Pallas kevadnäitusel 1919. aastal. Õdedest vanim, Kristine Mei (1895–1969), õppis skulptoriks Soome kunstiühingu joonistuskoolis Helsingis, kuid nime tegi ta endale pigem kirjakunstniku ja (sarnaselt noorima õega) raamatukujundajana. Kristine skulptuuriloomingust on meie ajani säilinud vaid mõned näited. Aasta noorem Lydia (1896–1965) õppis Peterburis arhitektuuri, kuid leidis eneseteostuse hoopis akvarellis ja sai selle ala hinnatud meistriks. Õdedest noorim, Pallase kunstikooli esimese lennu lõpetanud Natalie Mei (1900–1975), kujundas aastakümneid nii Estonia kui ka teiste Eesti teatrite lavastuste kostüüme ja dekoratsioone ning oli Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili- ja kostüümikateedri pikaaegne professor ja juhataja. Sugugi vähem oluline ei ole tema vabalooming, milles näeb Eesti kujutavas kunstis naislooja kohta erandlikku sotsiaal- ja ühiskonnakriitilist hoiakut ning uusi naisekujutamisviise. Mitmekülgsete modernistlike loojatena valisid õed eneseväljendusvahendiks marginaalsemad ja vähem hinnatud tehnikad, kajastades oma aega vahetult, otsekoheselt ja nii mõnigi kord huumorisädemega silmis.

Samas sarjas varem ilmunud:

• Ulrika Jõemägi, Anne Untera. Kunstile ohverdatud elu. Salome Trei (1905–1995). Elulooline arhiiviaines ja hilislooming. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2015
• Ulrika Jõemägi, Juta Kivimäe. Kadunud Eesti skulptorid. Linda Sõber (1911–2004) ja Endel Kübarsepp (1912–1972). Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2018
• Ulrika Jõemägi, Anne Untera. Tuntud, kuid siiski tundmatu Agathe Veeber (1901–1988). Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2018
• Anu Allikvee. Missiooniga kollektsionäär. Alfred Rõude (1896–1968). Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2019

Eesti Kunstimuuseumi arhiivikogus säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes tuuakse lugeja ette Eesti Kunstimuuseumis läbi viidud uurimus skulptoritest abielupaari Linda Sõberi (1911–2004) ja Endel Kübarsepa (1912–1972) kohta. Kirjade ja dokumentide kaudu heidetakse pilk Eestis edukat kunstnikukarjääri alustanud skulptorite elule ja loomingule kodumaal, Saksamaa põgenikelaagrites ning paguluses kahel erineval mandril. Samas sarjas on varem ilmunud „Kunstile ohverdatud elu. Salome Trei (1905–1995). Elulooline arhiiviaines ja hilislooming“.

1930. aastate teisel poolel äratas Pallase kunstikoolist võrsunud skulptorite looming Eesti kultuuriruumis elavat tähelepanu, kuid 1944. aastal lahkusid nad pagulastena Eestist ning andmed kunstnike edaspidise elu ja tegevuse kohta olid viimase ajani lünklikud. Nii Linda Sõberist kui ka Endel Kübarsepast kujunes kohe erialase karjääri alguses, 1930. aastate teise poole tunnustatumaid ja lootustandvamaid noori skulptoreid, kelle esinemisi kajastati tollases ajakirjanduses korduvalt ja nende teoseid leidub kunstimuuseumides. Eeskätt Endel Kübarsepp esines aktiivselt pagulaskunstnike näitustel ka sõjajärgsetel aastatel Saksamaal. 1940. aastate lõpul lahknesid kujurite teed. Linda Sõber jätkas oma elu Itaalias ning Endel Kübarsepp USA-s. Nõukogude okupatsioonikümnenditel jäi mõlema skulptori loomepärand kodumaal eelkõige ideoloogilistel põhjustel tähelepanuta. Nüüdsel ajal vaadeldakse nende loomingut aga 1930. aastate eesti skulptuuriklassika olulise osana.